Mu autismi ja ATH diagnoosid tulid täiskasvanuna, ammu peale seda, kui olin õppinud kohanema, maskima, ja pingutama mitu korda rohkem, et ellu jääda töökohtades ja olukordades, mis on kujundatud neurotüüpiliste ajude jaoks. Aga siin on midagi, mida olen õppinud, töötades erinevates ametites, ettevõtetes ja tööstusharudes: meie töökohad ei ole katkised lihtsalt kogemata. Nad on kujundatud müütilise “keskmise töötaja” jaoks - et oleks kerge juhtida ja ettearvatav skaleerida. Kuid see “keskmine töötaja” on statistiline väljamõeldis. Tulemus? Töökohad, mis ei sobi eriti hästi mitte kellelegi; kus neuroerinevad töötajad ei suuda toime tulla raskustega, mida neurotüüplised töötajad kuigivõrd taluvad.

Olen näinud, kuidas erakordsed neuroerinevad töötajad läbi põlevad, püüdes olla keegi, kes nad ei ole. Olen näinud, kuidas innovatsioon ja potentsiaal mattuvad ebarealistlike ootuste alla, millega toimetulekuks ei pakuta mingit tuge. Olen kuulnud nende inimeste vaikimist, kes ei julge oma raskustest rääkida, kartes, et neid peetakse “konfliktseks” või “ebapiisavaks”. Ja tihti, kui nad ka julgevad midagi öelda, kästakse neil “vähem viriseda” ja “rohkem pingutada”. Või uus töö otsida. Sest iga kala peaks ju ometi suutma puu otsa ronida, kui ta piisavalt pingutab.

Aga samuti olen näinud, mis juhtub, kui me loome võrdsed võimalused. Kui me eemaldame tarbetud takistused. Kui me ei oota enam, et sebrad oleksid hobused ja hakkame hindama seda, mis igaühe meist erakordseks teeb.