Mari Ahnefer
Neuromitmekesisuse ja neurokaasamise ekspert │ Koolitaja │ Sertifitseeritud kogemusnõustaja
Arvasin aastaid, et olen imelik hobune. Tuleb välja, et olin alati täiesti normaalne sebra.
Nii kaua kui mäletan, olen end alati tundnud “teistsugusena”. Ma ei ole kunagi kuhugi päriselt sobitunud või kuulunud, vaid jälginud inimesi kõrvalt nagu põnevil antropoloog, püüdes tõlgendada ja mõista nende käitumist.
Enamik inimesi tundub instinktiivselt teadvat, kuidas olla ja käituda nii, nagu neilt ühiskonnas oodatakse. Nad tunnevad kirjutamata reegleid, nagu oleks neile sündides vastav käsiraamat kaasa antud. Mina aga pidin oma peas tegema märkmeid, analüüsima mustreid ja püüdma lahti murda koodi, kuidas olla Normaalne Inimene. Nendest analüütilistest oskustest sai aga mu supervõime. Mu pingutused viisid mõistmiseni, et ei ole olemas ühte õiget viisi olla inimene - on sama palju viise, kui palju on erinevaid inimesi, ja nad kõik on õiged.
Mu autismi ja ATH diagnoosid tulid täiskasvanuna, ammu peale seda, kui olin õppinud kohanema, maskima, ja pingutama mitu korda rohkem, et ellu jääda töökohtades ja olukordades, mis on kujundatud neurotüüpiliste ajude jaoks. Aga siin on midagi, mida olen õppinud, töötades erinevates ametites, ettevõtetes ja tööstusharudes: meie töökohad ei ole katkised lihtsalt kogemata. Nad on kujundatud müütilise “keskmise töötaja” jaoks - et oleks kerge juhtida ja ettearvatav skaleerida. Kuid see “keskmine töötaja” on statistiline väljamõeldis. Tulemus? Töökohad, mis ei sobi eriti hästi mitte kellelegi; kus neuroerinevad töötajad ei suuda toime tulla raskustega, mida neurotüüplised töötajad kuigivõrd taluvad.
Olen näinud, kuidas erakordsed neuroerinevad töötajad läbi põlevad, püüdes olla keegi, kes nad ei ole. Olen näinud, kuidas innovatsioon ja potentsiaal mattuvad ebarealistlike ootuste alla, millega toimetulekuks ei pakuta mingit tuge. Olen kuulnud nende inimeste vaikimist, kes ei julge oma raskustest rääkida, kartes, et neid peetakse “konfliktseks” või “ebapiisavaks”. Ja tihti, kui nad ka julgevad midagi öelda, kästakse neil “vähem viriseda” ja “rohkem pingutada”. Või uus töö otsida. Sest iga kala peaks ju ometi suutma puu otsa ronida, kui ta piisavalt pingutab.
Aga samuti olen näinud, mis juhtub, kui me loome võrdsed võimalused. Kui me eemaldame tarbetud takistused. Kui me ei oota enam, et sebrad oleksid hobused ja hakkame hindama seda, mis igaühe meist erakordseks teeb.
See lugu ei räägi ainult neuroerinevatest inimestest - see räägib keskkonna loomisest, kus igaüks saab olla autentselt tema ise. Kus sinu loomulik viis maailma tajuda ja sellega suhelda muutub sinu tugevuseks, mitte millekski, mida tuleb peita. Kus võimalused on võrdsed kõigile, mitte ainult kõige kõvematele häältele ruumis.
Ma räägin mitte ainult enda, vaid igaühe eest, kellele on öeldud, et ta on “liiga palju” või “liiga vähe”. Kõigi eest, kes pingutavad poole rohkem, kuid saavad poole vähem tunnustust. Nende eest, kes pole veel oma häält leidnud või isegi ei tea, et nad on sebrad, mitte hobused.
Teadus on keeruline aga tõde on imeliselt lihtne: neuroloogiline mitmekesisus loob paremaid võimalusi kõigile.
Minu töö? Muuta see keerukus olulisteks vestlusteks. Muuta teadus igapäevaseks praktikaks. Aidata organisatsioonidel mõista, et erinevate meeltega arvestamine ei ole koorem ega sotsiaalprojekt - see on nutikas äri, mis toob tulemusi.
Sest kui sebrad saavad olla sebrad, võidavad sellest kõik.